Eesti energiasüsteem on läbimas suuri muutusi. Päikeseenergia tootmise ja tarbimise poolest oleme juba Euroopas tipus ning sama tuleb teha tuuleenergiaga, mis on soodsaim elektritootmise viis sügisel ja talvel, mil meie energiatarbimine on suurim. Nii ametis oleval kui ka tulevasel valitsusel on võimalik teha olulisi otsuseid meie energiadefitsiidi leevendamiseks ja energiahindade alandamiseks.
Tulukindluse pakkumine elektritootjale toob kasu kõigile
Hiljuti lõppeski Eesti seni suurim maismaatuuleenergia vähempakkumine, kuhu esitati üheksa pakkumust neljalt ettevõttelt kokku 990 GWh ulatuses. Pakkumiste hinnad jäid vahemikku 24,2–43,4 €/MWh. Võrdluseks: eelmise aasta keskmine elektri hind Eesti hinnapiirkonnas oli 80,4 €/MWh ja selle aasta algusest kuni novembri alguseni 81,5 €/MWh. Talvekuudel ehk selle aasta jaanuaris ja veebruaris oli keskmine börsihind veel pea kaks korda kõrgem ehk 154 €/MWh.
Laekunud pakkumiste hinnad ei peegelda siiski tuuleelektri tootmise omahinda ega ole otse võrreldavad börsihinnaga. Skeemis seatud toetuse ülemmäära ja toetuse maksmise hinnapiiri tõttu ei taga vähempakkumise võit üksi piisavat tulukindlust projektide pangalaenuga rahastamiseks, mistõttu eeldab rahastuse kaasamine ka täiendava pikaajalise elektriostulepingu sõlmimist.
Tulukindluse tagamine elektritootjatele vähempakkumiste näol on siiski oluline ja vajalik osa lahendusest, sest kui see aitab turule tuua rohkem tuuleenergiat, siis võidavad sellest kõik tarbijad. Riigikogu tellimusel koostatud Eesti konkurentsivõime eksperdikogu värske analüüsi[1] järgi aitaks suurem tuule- ja päikeseenergia osakaal elektrisüsteemis langetada elektri lõpphinda keskmiselt ligi 25 €/MWh võrra ja säästa Eesti elektritarbijatele aastas 300 miljonit eurot. Seda juhul, kui päikese- ja tuuleenergia kataks tarbimisest 70% ja kui me suudaksime kasvava tarbimise juures elektrit paremini ära kasutada. Madalamad elektrikulud tarbijatele parandavad inimeste toimetulekut, suurendavad ettevõtete konkurentsivõimet ja aitavad kasvatada Eesti majandust.
Vähempakkumise võitmine ei pruugi viia tuulepargi rajamiseni
Lisaks toetusskeemi disainile varjutab selle edukust aga ka asjaolu, et arendajatel puudub selgus projektide realiseerumise osas. Tuuleenergia planeerimisega seotud raskuste tõttu Eestis ei ole sugugi kindel, kas vähempakkumise võitnud tuulepargid tegelikult ka valmivad. Enamikel projektidel ei ole ehituslube ning kõik kehtestatud planeeringud on kohtus vaidlustatud ja menetlused poolel. Samuti ei ole ühtegi projekti, mis võitis 2023. aastal toimunud eelmise maismaatuuleenergia vähempakkumise, veel ehitama hakatud, ehkki valmimistähtaeg kukub juba järgmisel suvel.
Valitsuse teade, et tulevikus rohkem tuuleenergia vähempakkumisi ei kavandata, pani arendajad veelgi suuremasse sundseisu ja ebaõiglase surve alla. Et saada projektidele kasvõi mingigi tulukindlus, tuli võtta suur risk ja osaleda vähempakkumisel teadmata, kas planeeringute ja lubade menetlemine võimaldab tuulepargid nõutud tähtajaks valmis ehitada. Piisavalt küpsete projektide nappust peegeldas ka pakkumuste maht: riigi kavandatud kuni 2 TWh asemel esitati pakkumusi alla 1 TWh ulatuses ehk vähem kui poolele loodetud mahust.
Valitsusel on võimalik tupikseisu lahendada
Positiivse poole pealt on energeetika- ja keskkonnaminister hiljuti allkirjastanud määruse, mis näeb omavalitsustele ette uue rahalise motivatsiooni tuuleparkide planeeringute kehtestamiseks. Toetus koosneb kahest osast: esimene osa makstakse välja pärast seda, kui omavalitsus on kehtestanud tuulepargi planeeringu, ning teine osa pärast ehituslubade väljastamist. Näiteks tooks vaid kaheksast 6 MW võimsusega tuulikust koosnev tuulepark omavalitsusele üle miljoni euro lisatulu. Selle raha eest saab omavalitsus näiteks renoveerida kogukonnale olulisi hooneid või teid ja tänavaid.
Samuti plaanib ametisolev valitsus lihtsustada planeerimisprotsessi, luues strateegiliselt oluliste investeeringute jaoks eraldi kiirendatud ja riigi poolt koordineeritud menetluse ehk nö ekspressraja. Kahjuks ei näe eelnõu praegusel kujul ette kiirendatud menetlust tuuleparkidele. Seda on keeruline mõista, kuna naaberriikides Lätis, Leedus ja Soomes on tuuleparkidele juba olemas sarnane kiirendatud menetluskord.
Valitsusel tuleks laiendada ekspressraja võimalust ka tuuleparkidele, et luua tingimused uute tootmisvõimsuste turule toomiseks ja elektrihinna languseks. Vastasel juhul tuleb valitsusel ka järgmiste hinnakriiside ajal taas riigieelarvest rahastada erakorralisi abimeetmeid, sest soodsamat elektrit tootvaid tuuleparke endiselt rajatud ei ole.
[1] https://arenguseire.ee/raportid/eesti-majanduse-olukord-ja-valjavaated-2026-konkurentsivoime-eksperdikogu-raport-riigikogule/