Eestil on valida, kas arendada teiste Euroopa riikide eeskujul välja oma taastuvelektri tootmise potentsiaal või seista USA kombel iga hinna eest arengule vastu, kirjutab Taastuvenergia koja juhataja Silver Sillak.
Eelmisel nädalal lõppes Taani meretuuleenergia oksjon, mida analüütikud on nimetanud pöördeliseks. Nimelt pani riik oksjonile hinnavahelepingud Nordsøen Midti ja Hesselø avamere tuuleparkide ehitamiseks ja seal elektri tootmiseks. Mõlemad vähempakkumised võitis Rootsi energiaettevõte Vattenfall, kes lubab toota 1 GW võimsusega Nordsøen Midti tuulepargis elektrit hinnaga 67,42 €/MWh ning 800 MW võimsusega Hesseløs hinnaga 72,50 €/MWh.
Vattenfall võitis seega vähempakkumise hinnaga, mis on oluliselt madalam kui kivisöest, maagaasist ja tuumaenergiast toodetav elekter. Analüütikud on võrrelnud nii madalat pakkumishinda Tour de France’i võiduga. Taanlaste endi jaoks ei olnud tulemus siiski ilmselt kuigi üllatav, sest seal on juba aastakümneid merel edukalt tuuleenergiat toodetud.
Taani kogemus näitab, et meretuuleenergia hinnale avaldab suurt mõju see, kui palju riske peab arendaja kandma ning kas projekt on üldse investeeritav. 2024. aastal korraldatud eelmisel vähempakkumisel ei tehtud ühtegi pakkumist, sest ettevõtetel tuli võtta enda kanda nii miljarditesse ulatuva investeeringu, tuulepargi ehituse kui ka tulevase elektrihinna riskid. Pärast riskide ümberjagamist riigiga tulid arendajad tagasi ja olid võimelised pakkuma rekordmadalaid hindasid.
Mõju on laiem
Suurte energiainvesteeringute puhul kiputakse sageli unustama projekti laiemat majanduslikku mõju. Meretuulepargi suurune projekt tähendab ettevõtetele ja inimestele hulgaliselt uusi töökohti ning riigile maksutulu.
Eestis on seda kliimaministeeriumi tellimusel hiljuti analüüsinud konsultatsiooniettevõte Menon Economics. Uuringus järeldati, et 1 GW võimsusega meretuulepargi ehitusetapis luuakse kuni 3600 otsest ja kaudset töökohta ning ehitusjärgses faasis 300 püsivat töökohta. Tuulepargi ehitusjärgses etapis tekkivad püsivad töökohad täidetakse reeglina kohalike ettevõtete ja töötajate poolt väljaspool Tallinna ja Harjumaad.
Menon hindas meretuulepargi majanduslikuks lisandväärtuseks 2,6–2,8 miljardit eurot. Tuulepargiga seotud toodete ja teenuste ekspordi potentsiaal on kuni 7 miljardit eurot aastani 2040 ehk 400–600 miljonit eurot aastas, mis tooks kaasa veel 2000–3000 täiendavat püsivat töökohta.
Tähtis on lisada, et analüüsis ei ole arvesse võetud suurenenud taastuvelektri pakkumise ja soodsama elektri hinna tulemusena tekkivaid uusi tööstusinvesteeringuid, mis suurendaksid majanduslikku kasu veelgi.
Ettevõtete ja riigi eesmärk peaks olema võimalikult suurt osa meretuuleenergia väärtusahelast Eestis ära kasutada, väärindades elektrit uute kõrge lisandväärtusega või suure ekspordipotentsiaaliga toodete tootmiseks. Eksperdid soovitavad Eestil keskenduda eelkõige sadamate arenduse ning vesinikkütuste tootmise ja ekspordiga seotud väärtusloomele. Sarnaselt talitab näiteks Poola, kus praegu rajatakse riigi esimest meretuuleparki.
Investorid peavad teadma
Eestis on olemas mitmed vajalikud eeldused õnnestumiseks. Erinevate ettevõtete peale on vähemalt viis tugevat meretuuleenergia arendusprojekti, millest kaks on saanud juba hoonestusloa. Eestis on olemas ka sobivad alltöövõtjad ehitus-, logistika-, elektri- ja keskkonnateenuste sektoris, kes saaksid pakkuda meretuulepargi rajamiseks vajalikke töid. Samuti oleme viimastel aastatel teinud suuri pingutusi tuulikute tehnikute ja hooldajate koolitamiseks Pärnus ja Kuressaares. Vesinikutehnoloogia arendamises on Eestis terves maailmas esirinnas.
Meretuuleenergia edukaks ära kasutamiseks on vaja toetavat poliitikat ja innovatsioonisüsteemi, mis on kõikides võrdlusriikides olemas.
Kui tahame meretuuleenergiat toota võimalikult soodsa hinnaga, siis peame õppima Taani kogemusest. Investor peab enne miljarditesse ulatuva investeeringu tegemist teadma, kuidas projekt pika aja jooksul raha teenib, milline on riigi plaan energiasüsteemi arendamisel ja kas kokkulepitud reeglid püsivad.
Anne Sullingu ja Erkki Raasukese hiljutine analüüs, mis tugineb vestlustele suurte rahvusvaheliste energiaettevõtete ja investeerimisfondidega, jõuab samale järeldusele: investorid vajavad prognoositavat rahavoogu, selget riigi nägemust tulevasest energiaportfellist ning pikaajalist ja usaldusväärset koostööd riigiga.
Meretuuleenergia puhul tähendab see, et Eesti peab looma tingimused, mis vähendavad investorite riske, säilitades samal ajal tugeva konkurentsi arendajate vahel. Selleks sõlmitakse Euroopas tavapäraselt kahepoolseid hinnavahelepinguid ning soodustatakse ka pikaajaliste elektriostulepingute ehk PPAde turu arengut.
Samaaegselt tuleb arendada välja sadamate ja taristu vastuvõtuvõimekus nii tuulepargi ehituseks kui ka hilisemaks toodete ekspordiks. Vajalik on soodustada kohalike alltöövõtjate innovatsioonipotentsiaali realiseerumist ning oskustööjõu koolitamist vastavalt prognoositud nõudluse kasvule.
USA hoiatav näide
Kui Taani on näidanud, kuidas meretuuleparkidest soodsalt energiat toota, siis USA on valinud teise tee. Nimelt on president Donald Trumpi administratsioon kulutanud ainuüksi selle aasta jooksul ligi 4 miljardit dollarit maksumaksja raha selleks, et meretuuleparkide arendajad oma projektidest loobuksid. Nii TotalEnergies, Ocean Winds kui ka RWE on saanud ligi miljardi dollari suuruse valuraha, et hüvitada nende juba tehtud investeeringuid meretuuleenergiasse.
Probleem pole mitte meretuuleprojektide majanduslikus tasuvuses või keskkonnanõuetele vastavuses, vaid selles, et Trump lihtsalt keeldub projektide loamenetlusega edasi minemast ning soovib tühistada juba varem sõlmitud merealade rendilepingud, mille eest ettevõtted on maksnud suuri summasid. Olukord on pretsedenditu ja absurdne, sest kuigi USA on sügavas elektridefitsiidis ja elektrinõudlus kasvab tohutu kiirusega, maksab Trump miljardeid dollareid üksnes selleks, et ideoloogilistel põhjustel takistada üht konkurentsivõimelist elektritootmise viisi.
Mõned projektid on siiski Trumpi administratsiooni töö peatamise korraldused üle elanud. Prognoosid näitavad, et need saavad pakkuda usaldusväärset ja taskukohast energiat, mis ei ole sõltuv geopoliitiliste pingete tõttu toimuvatest hinnašokkidest. Näiteks ainuüksi USA hetkel suurim arendusjärgus olev Dominion Energy Virginia meretuulepark võimsusega 2,6 GW hoiab arvutuste järgi esimesel 10 aastal tarbijatele kütusekulude arvelt kokku umbes 5 miljardit dollarit.
Eestil on valida, kas arendada teiste Euroopa riikide eeskujul välja oma taastuvelektri tootmise potentsiaal, mis suurendaks meie energiasõltumatust, ergutaks ettevõtlust, looks uusi töökohti ja tooks riigile täiendavat maksutulu, või seista USA kombel iga hinna eest arengule vastu.