Septembri lõpus toimus Tallinnas rahvusvaheline üritus, mis tõi Eestis esimest korda kokku rahvusvahelised poliitikakujundajad, taastuvenergia tootjad, puhta tehnoloogia arendajad, tööstusettevõtjad, rahastajad, investorid ja eksperdid, et arutada Euroopa Liidu puhta tööstuse leppe elluviimise võimaluste ja väljakutsete üle. Teatavasti tuli Euroopa Komisjon eelmisel aastal välja puhta tööstuse strateegiaga, et võistelda Hiina ja USA-ga tehnoloogia arengus, vähendada tööstuse keskkonnamõju ja suurendada isevarustatuse võimet.
Puhas tööstus on juba kohal
Ühelt poolt hindab Rahvusvaheline Energiaagentuur, et umbes kolmandik kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikest tehnoloogiatest ei ole praegu veel kommertskasutuses saadaval ning need tuleb 2050. aastaks lõplikult välja arendada. Teiselt poolt tähendab see, et kaks kolmandikku lahendustest on olemas ja need on vaja vaid kasutusele võtta. Puhas tööstus ei tähenda seega ulmelisi tulevikutehnoloogiaid, vaid on juba tegelikkus. Nagu kunagi ütles ulmekirjanik William Gibson: „tulevik on juba kohal, aga see on ebaühtlaselt jaotunud“.
Ka paljud Eesti tööstusettevõtted on juba liikunud puhtama tootmise suunas, kusjuures mitte ainult uued tööstusharud, vaid ka traditsioonilised. Paljud teavad, et Eestis arendatakse vesiniku tootmise ja tarbimise tuumiktehnoloogiaid, mis võivad muuta kogu Euroopa ja maailma energiamajandust. Samas on Eestis palju edukaid puidutööstusettevõtteid, kes juba sammuvad üht jalga puhta tööstuse poliitikaga. Põhjus on selles, et puidutööstuses reeglina juba toimitakse väga ressursitõhusalt: kõik tootmise kõrvalproduktid võetakse uuesti kasutusse energia tootmiseks või muul moel, mistõttu jääke sisuliselt ei teki.
Miks ettevõtted seda teevad? Teistmoodi pole lihtsalt mõistlik ja pole ka võimalik pidevalt muutuvas turukonkurentsis ellu jääda. Kohalike ressursside ja tehnoloogiate hind on erinevalt imporditud toodetest stabiilne ja tarneoht ning muud riskid madalad. Viimase energiakriisi kogemus näitas, et ettevõtted, kes toetusid kohalikule energiale ja ressurssidele, pidasid muutuvatele turutingimustele paremini vastu.
Euroopa üleminek puhta, konkurentsivõimelise ja vastupidava tööstuse suunas kiireneb niisiis mitte ainult Euroopa Liidu puhta tööstuse kokkuleppe ja sellele eelnenud rohelisele kokkuleppe, vaid ka turusuundumuste tõttu. Turg on konsolideerumas ning see tähendab lühemaid ja tõhusamaid väärtusahelaid ning kõrgemat väärtust lõpptarbijatele.
Elektrifitseerimine avab täiendava potentsiaali
Tööstusettevõtte jaoks ongi peamised sammud sellel teekonnal suurendada tootmisprotsessi energia- ja ressursitõhusust ning võtta kasutusele kohalikud taastuvad energiaallikad, asendades fossiilsed kütused kohaliku bioenergiaga või elektriliste tehnoloogiatega nagu soojuspumbad või elektrikatlad. Suurim kasutamata potentsiaal Eestis on seejuures just elektrifitseerimisel.
Euroopa Komisjon seadis hiljuti eesmärgi 2040. aastaks kahekordistada elektri osakaal Euroopa energia lõpptarbimises praeguselt 23 protsendilt 46 protsendile. Stockholmi Keskkonnainstituudi (SEI) Tallinna keskuse värske analüüs näitab, et Eesti jaoks on realistlik selle eesmärgiga sammu pidada. Analüüsis prognoositakse, et näiteks tööstussektori elektrifitseerimise määr Eestis tõuseb praeguselt 31 protsendilt 2050. aastaks 55 protsendile. Kõige märkimisväärsem kasvupotentsiaal on puidu- ja puittoodete, tselluloosi-, paberi- ja trükitööstuses ning toiduainetööstuses.
Elektrifitseerimine aitaks ühtlasi Eesti tööstusel säästa 2050. aastaks ligikaudu 20% energiat, mis vähendab otseselt tootmiskulusid ja suurendab kasumit. Nii elektritootjatele kui ka töösturitele võiks lisakasu tuua elektri hinna fikseerimine pikaajaliste elektri ostu-müügi lepingutega. Taastuvenergia tootmisjaama läheduses asuv tehas on võimalik ühendada ka otseliiniga, mis võimaldab ettevõttel elektrit osta ilma võrgutasuta ehk soodsamalt kui võrgust.
Mainitud näited tähendavad tihti tööstussümbioosi, kus ühe ettevõtte toodangut ja/või jääke kasutatakse teise ettevõtte tootmissisendina. Sellise pikaajalise koostöö eeldus on avatud ja usalduslik suhe. Ettevõtted peavad jagama üksteisega oma pikaajalist äriplaani ja enne koostööle asumist veenduma, et see on jätkusuutlik ja mõlemale tulu toov. Euroopas tööstussümbioosi lipulaevaks peetav ja Eestile geograafiliselt väga sarnane väikeriik Taani on edukaks saanud just tänu oma avatud ja koostöisele ärikultuurile.
Mis on riigi roll?
SEI Tallinna analüüsis rõhutatakse, et elektrifitseerimise potentsiaal jääb kasutamata, kui meil pole piisavalt konkurentsivõimelise hinnaga puhast elektrit ja hinnasignaale, mis ei seaks elektrit võrreldes fossiilkütustega põhjendamatult ebasoodsasse turupositsiooni. Esiteks on seega vaja kiiresti edasi liikuda tuuleparkide rajamisega üle Eesti, mis on kõige soodsam ja kiirem viis uusi elektritootmisvõimsusi rajada. Praegu toodame vähem elektrit, kui ise tarbime, ning elektri importimise puhul puudub meil kriitilistel hetkedel kontroll selle hinna üle. Hinnasignaalide tasakaalustamiseks valmistab Euroopa Komisjon parasjagu ette seadusandlikku ettepanekut, mille järgi elektrienergiat ei tohi maksustada kõrgemalt kui fossiilkütuseid.
Tehnoloogiamahukad tööstus- ja energeetikaprojektid on keerukad, pika tasuvusajaga ning kannavad riske, mida projekti osapooled tihti üksi kanda ei suuda. Elektrifitseerimisega kaasnevad mõnikord suured kapitalikulud, kuna uute seadmete alghind võib olla mõnevõrra kallim ning ka tootmist tuleb ümber struktureerida. Suurim tulu tõuseb ettevõtte jaoks tihti aga just siis, kui kogu tootmisprotsess muudetakse ümber energiatõhususe põhimõttest lähtuvalt.
Uute tehnoloogiate skaleerimise ja kasutuselevõtu toetamisel on oluline roll riigil ja finantsinstitutsioonidel, eriti avaliku sektori arengupankadel nagu Põhjamaade Investeerimispank ja Euroopa Investeerimispank, mille toimimismudelist võtab Eestis üha rohkem eeskuju Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. Arengupanga roll ei ole asendada erakapitali, vaid toetuste, laenude või garantiide abil võtta enda kanda see määrav osa riskist, mille tõttu investeeringuid muidu ei tehtaks.
Euroopa Komisjon on hiljuti julgustanud liikmesriike uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks soodustamiseks kasutama ka Euroopa Liidu käibemaksudirektiivis juba sätestatud võimalusi, kohaldades madalamaid käibemaksumäärasid elektriliste seadmetele. Lisaks võivad liikmesriigid Euroopa Liidu reeglite järgi katta osa võrgutasudest riigieelarvest juhul, kui see on tingitud dekarboniseerimisest ja elektrifitseerimisest tulenevate lisakuludega. Ka Eesti peaks neid võimalusi kasutama.
Puhas tööstus ei ole seega ulmeline tulevik. Suur osa vajalikest tehnoloogiatest on juba olemas ning neid on vaja lihtalt rakendada. Selles on oma roll nii ettevõtjatel kui ka riigil.
